Eesti 2030: Uus enesemääramine

Idufirmad kasvavad kümme korda kiiremini kui ülejäänud majandus, kuid mida tähendab tehisintellekti superefektiivsus Eesti riigile?

By Sten Tamkivi & Daniel Vaarik

Eesti idufirmad kasvasid möödunud aastal jälle umbes kümme korda kiiremini kui ülejäänud majandus. Möödunud nädalal tunnustati selle fenomeni taga olevaid ettevõtjaid idufirmade aastaauhindadega. Väga palju oli laval ja publiku seas juttu adumitest, loovkoodimisest ning sellest, et Eestis on juba esimesed ühe töötajaga firmad, kelle käive on kümme miljonit – ja varsti ehk sada.

Kõik räägivad, ja paljud juba tunnevad omal nahal, et adumite-tegumite abiga saab üks indiviid rohkem tööd tehtud – kes poole rohkem, kes kümme korda. Kuid see tehnoloogiline hüpe ei piirdu vaid idusektoriga; kogu Eesti IKT-sektor annab ligi 11% meie SKP-st, panustades riigikassasse 15% kõigist palgamaksudest, samal ajal kui seal töötab vaid 6,5% inimestest. Adumite rakendamisega oleme jõudmas teeristile, kus need numbrid hakkavad liikuma suundades, milleks meie tänane riigikorraldus ja sotsiaalne leping ei ole valmis.

See tehnoloogiline nihe toob endaga kaasa fundamentaalse küsimuse: mis saab riigi tasemel siis, kui saavutame sama või suurema majandusliku väärtuse kordades vähemate inimestega?

Sellele küsimusele vastamiseks joonistub välja kolm võimalikku stsenaariumi. Esimene neist on superefektiivsuse paradoks: olukord, kus IT-sektori osakaal SKP-s kasvab, kuid tänu automatiseerimisele langeb sektoris vajalike töötajate arv praeguselt 6,5%-lt vaid 2%-ni. Riigi vaates on see fiskaalne miiniväli, kuna Eesti maksusüsteem toetub tööjõu maksustamisele. 4,5% kõige kõrgemalt tasustatud spetsialistide “kadumine” tähendaks tohutut auku sotsiaal- ja haigekassas, sest meie süsteem ei oska robotite loodud väärtust püüda.

Teine, veelgi teravam stsenaarium on 10X eliidi paradoks. Siin muutuvad allesjäänud 2% töötajatest “adumiarmeede kindraliteks”, kelle sissetulekute ja ülejäänud ühiskonna vahel rebeneb lõhe nii suureks, et nad elavad justkui eri planeetidel. Kui vaid 2% inimestest peaks üleval veerandit riigikassast, muutub Eesti ekstreemselt haavatavaks – piisab sellest, kui see väike grupp otsustab asukohta vahetada, ja meie sotsiaalsüsteem variseb kokku ühe lennureisiga.

Kolmanda stsenaariumina nähakse adumivalgustust, kus tehisarust saab “uus elekter”, mis voolab igasse ettevõttesse. Sel juhul ei asenda masin inimest, vaid toimib “intellektuaalse eksoskeletina”, tõstes kogu ühiskonna produktiivsust ja hoides riigi tulubaasi laiapõhjalisena.

Kuna need arengud ei toimu rahulikult inimpõlve vältel, vaid tõenäoliselt lähema kolme kuni viie aasta jooksul, ei ole adumite integreerimine ühiskonda lihtsalt IT-projekt, vaid küsimus meie uuest majandusmudelist.

Meile tundub, et mõnes mõttes on taas kord käes aasta 1988. Laual on küsimus meie enesemääramisest ja ühiskondlikust tasakaalust pärast võimu vahetumist. Välistel mõjudel nii enam edasi ei saa ja ühiskonna ärksam osa ei taha ka. “Agentne riik” tähendab julgust muuta oma maksusüsteemi, haridust ja taristut enne, kui numbrid tabelis meile kriisi kuulutavad.

Meil on vaja kvaliteetset kriitikat, kuid mingeid samme peame tegema ka teadmatusse. Tehisaru ei ole oht töökohtadele, vaid test meie võimele luua sotsiaalselt stabiilset ja majanduslikult iseseisvat Eestit olukorras, kus väärtust loob mõistus ja masin, mitte ainult töötund.

Mõttekõik ilmus esmakordselt Memo #356 uudiskirjas