Startupi asutaja ei ole tavaline ettevõtja ja ükssarvik ei ole tavaline ettevõte
Kas midagi suurt saab sündida ilma suurte ohverdusteta? Aus vastus: harva.
See arutelu sai alguse Ann Leen Mahhovi möödunud nädala LinkedIni postitusest. Arstina kirjutab ta, et tal on startup-kultuurist villand, tuues näiteks loo asutajast, kelle investorid ettevõttest eemaldasid, sest ta keeldus 16-tunnistest tööpäevadest. Postitus tabas valusat närvi ja vallandas sotsiaalmeedias elava debati.
Meile FOMOs tundub aga, et vaidlus töötundide arvu üle varjab olulisemat küsimust: missugust inimtüüpi ja elukorraldust ükssarviku ehitamine tegelikult eeldab?
Mul on olnud privileeg näha mitme Eesti eduloo sündi väga lähedalt. Olen näinud neid “lootusetuid” hetki, kus laual pole mitte skaleerimine, vaid puhas ellujäämine ja tiimile palkade maksmine. Kõige raskemad otsused ja selgemad taipamised sünnivad tihti hilisõhtul köögilaua taga või lastetoa nurgas – hetkedel, mil fassaadi hoidmiseks pole enam jõudu.
Nende inimeste puhul kordub alati üks omadus: sisemine sund.
See on probleem, mis ei anna rahu. See on kirg, mis ei allu klassikalisele tööpäeva raamistikule ega peegeldu palganumbris. See on miski, mis paneb jätkama ka siis, kui tee on kõver ja ratsionaalne mõistus käsib ammu püssi nurka visata.
Mõistagi on raha teenimine äris oluline, kuid varajases faasis ei pruugi see olla peamine fookus. Kui asutaja lubab investorile, et äri hakkab korralikult raha tootma standardse 8-tunnise tööpäeva raames, on see ohumärk. Nagu meie kaas-asutaja Triin Hertmann on korduvalt rõhutanud: investorina otsib ta suurt ja valusat probleemi ning inimest, kes on valmis seda lahendama ka siis, kui rahavoog tekib alles kauges tulevikus.
Startupi asutajad ei käi tööl
Töölkäimine tähendab oma aja vahetamist palga vastu. See on tavaliselt selge ja aus kokkulepe, mis hoiab maailma püsti ning millest elavad tihtilugu stabiilsed ja turvalised ettevõtted. See on täiesti normaalne, tsiteerides FOMO kolumnisti Aleksi Partaneni.
Asutaja roll on aga teistsugune – see on elamine pidevas määramatuses. Seetõttu näib asutaja kõrvaltvaatajale sageli ebaharilik: vahel hull, vahel geenius, sageli mõlemat korraga. Ükssarvik ei ole tavaline ettevõte, vaid äärmuslik tulemus äärmuslikest valikutest.
Ehita teadlikult, mitte pimesi
Nii elul kui ka ettevõttel on eri faasid. On ehitamise faas – aeg, kus lood endale tulevikku, arendades korraga toodet, tiimi, turgu ja iseennast. Selles etapis on “hullu panemine” sageli vältimatu hind, mida makstakse unetundide, rahu, mugavuse ja vahe ka tervise arvelt.
Kuid ohverdusel on kaks nägu:
Teadlik ja ajutine valik: Sa tead, mille nimel sa seda teed ja kus on su piirid.
Udune ja lõputu triiv: Kui ohverdusest saab kogu elu, ei sünni sealt enam midagi suurt. Sealt sünnib läbipõlemine.
Sellesse loosse kuulub ka teine pool. Inimene, kes proovis asutaja rolli, kuid otsustas, et see tee pole tema jaoks. Ja see on täiesti lubatud valik. Ta tunnistas ausalt: ta ei tahtnud elada olukorras, kus tiim peab kaasasutaja “ükssarviku-fantaasiat” igapäevaseks reaalsuseks tegema, samal ajal kui investorid sellele takka kiidavad.
Asutaja kirg on mootor, ilma milleta ei sünni midagi uut, kuid see ei õigusta meeskonna tühjakspõletamist. 16-tunnine tööpäev ei ole kvaliteedimärk – mõnikord peegeldab see pühendumust, teinekord aga hoopis juhtimisvõimetust või suutmatust piire seada.
Lõpuks taandub kõik aususele
Tuleb endalt küsida: kes ma olla tahan? Kas inimene, kellele sobib stabiilsus ja selge rütm, või keegi, kes talub määramatust ja ehitamist ilma garantiideta? Kas soovid ehitada maailma muutvat ettevõtet või elu, mis hoiab sind ennast tervena?
Mõlemad valikud on õiged ja loovad väärtust, kuid nad ei mahu alati samasse faasi ega isegi samasse inimesse.
Tavalisest ja turvalisest viisist sünnivad tavalised ja turvalised ettevõtted. See on okei, aga oodata turvaliselt teelt erakordset maagiat ei ole aus. Startupi asutaja ei ole tavaline ettevõtja ja ükssarvik ei ole tavaline ettevõte.
Kõige olulisem küsimus ei ole töötundide arvus, vaid teadlikkuses: kas sa tead, miks sa seda teed, ja kas sa oled valmis kandma oma valiku tagajärgi – nii enda kui ka teiste jaoks?
Ja siis veel lisame välised faktorid on juhus (sündisid siia, sellesse maailma, sellesse regiooni, see hetk), ja õnn (sind märkas mõni VC, ingleinvestor või selleks ajaks juba olemasolev ettevõtja sinu ühiskonnas, kes toetab, kes tunneb sind, kellega jood saunas õlut) ja usk (et see on kas tulus või siis probleemilahendav ettevõtmine). Binaarse maailmavaate esindamine on tegelt päris ebatõeline. On piisavalt ebaeetilisi aga meeletult rikkaid ettevõtteid ja startuppe, on rumalus arvata et tõesti iga ettevõte, startup või isegi unicorn saab teha innovatsiooni, saab olla aus, saab olla mida iganes tahetakse. Ausus kaasaarvatud enda suhtes ei ole alati aluseks sellele, et ettevõte saab edukaks ja et sa ei põleks läbi, ei põletaks teisi läbi, kaasaarvatud kui ehitasid unicorni, vastupidi, see võib olla tõenäoliselt sind saboteeriv ja pärssiv.