UKU TÄHT: Miks ma ei taha olla rida investori Exceli tabelis?
Startup-maailmas on kombeks tähistada suuri investeeringuid nii, nagu oleks võit juba käes. Mina vaatan seda eufooriat teise pilguga.
Minu jaoks ei ole kapitali kaasamine tingimata võit, vaid valik, mis muudab põhjalikult asutaja elu ja vabadust.
Oleme Plausible Analyticsi üles ehitanud ilma välise investeeringuta ja see on andnud mulle perspektiivi, mis tihtipeale jääb haibi ja klantsi varju.
VC-matemaatika karm reaalsus
Ma julgustaks iga potentsiaalset asutajat mõtlema rohkem riskikapitalistide (VC) vaatest, et mõista, mida see matemaatika teile tegelikult tähendab. See on jube hea tunne, kui seed round kokku saab, aga mõelge korraks sellele: kui investor selle raha üle kannab, siis on sinna juba 98–99% ebaõnnestumise määr sisse hinnastatud.
Tema jaoks on teie ettevõte üks rida Exceli tabelis, aga teie jaoks on see teie elu. VC-mudel eeldab, et igast investeeringust peab saama unicorn, et fondi matemaatika kokku jookseks. See kitsendab oluliselt seda, mis rada on võimalik käia ja mis tempos asju peab tegema.
“Good enough” vs. pidev keeristorm
Kui me oleksime Plausible’iga kaasanud mõned miljonid, siis me ei oleks täna see rida Excelis, mis toob fondile oodatud tootlust. Meil oleks siiani kõva surve peal, et edasi kasvada ja skaleerida. Me ei oleks “piisavalt head”. Ilmselt oleks meil tiimis 30+ inimest ja me põletaksime raha, et maksimaalset kasvu taga ajada. Runway oleks peamine mure, mis kuklas vasardaks.
Osade jaoks see võibki olla elu, mida nad tahavad – elada mingis keeristormis ja loota, et saad kunagi miljardäriks ajakirja kaanel. Aga mina olen 100% pigem selles kohas, kus me praegu oleme:
Vabadus ja kontroll: Me ei pea kellelegi raporteerima ega oma tegevusi õigustama. See on maailma suurim luksus.
Reaalne edu: Me oleme 5 miljoni euro suuruse ARR-i peal ja kenasti kasumis. Elukvaliteedi mõttes oleme ammu ületanud piiri, kus rohkem raha midagi paremaks muudaks.
Protsessi nautimine: Me ei lükka head elu pidevalt tulevikku edasi. Saame keset tööpäeva padelit mängida või perega aega veeta just siis, kui soovi on.
Kumb on tegelikult realistlikum: kas ehitada 1 miljoni eurose käibega toimiv äri või saavutada miljardi-eurone valuatsioon?
Millal on investeering siiski põhjendatud?
Ma ei ütle, et bootstrapping on ainus õige tee kõigile. On olukordi, kus raha kaasamine on strateegiliselt ainuõige:
Kapitalimahukad mudelid: Kui ärimudel on väga kallis või tulu teenimine võtab väga kaua aega.
Elufaas ja vastutus: Mina sain omapäi ehitada, sest olin 25-aastane ja ilma kohustusteta. Kui sul on pere ja majalaen, on vastutustundetu “kasiinot mängida”. Sel juhul on turvalisem kaasata kapitali, et tagala oleks kindlustatud.
Minu unistuste töökoht
Plausible on minu jaoks “dream job”, sest oleme iseenda peremehed ega pea tegutsema kellegi teise eesmärkide järgi. Bootstrapping annab meile võimaluse ise otsustada, milline kasv on piisav, ning hoida tasakaalu töö ja eraelu vahel.
Me saame jääda truuks oma väärtustele, milleks on ausus, läbipaistvus ja privaatsus, ilma et peaksime neid ohverdama teravama kasvugraafiku või järgmise rahastusvooru nimel.
Kui meist ei saa unicorn’i, siis ei saa. Meie jaoks on olulisem ehitada ettevõte, mis on päriselt jätkusuutlik, kasumlik ja mille üle saame uhked olla.