Taavi Kotka: Kasvatame nutikat järelkasvu, mitte jobusid
Endine riigi IT-juht usub, et hirmust võitu saamiseks on vaja praktilisi oskusi, olgu selleks siis tütrele tehnoloogiaringi loomine või tsiviilisikutele drooniõppe korraldamine.
Iga teatava aja tagant ilmub Paides üleskasvanud mehel välja uus projekt, mis näib senist mängu tundmatuseni muutvat. Webmedia, millest kasvas välja tänane Nortal, riigi CIO amet, e-residentsus, HK Unicorn Squad, neist hiljutisemana Kuri Kotkas ehk drooni algõpe kodanikele. Ja möödunud aastal jõudis ta edukalt osaleda ka kohalikel valimistel Viimsis.
Aga lisaks kõikidele ühiskondlikele projektidele ja eestlaste drooniteadlikkuse tõstmisele on vaja endale meelde tuletada ka midagi palju argisemat: ‘Vahepeal peab endale meelde tuletama, et raha peab ka teenima,” ütleb ta “Ja oma lapsed tuleb ka suureks kasvatada.”
Viimaseks suursaavutuseks peab ta oma noorima poja Reaalkooli katseteks ettevalmistamist.
Sai sisse? “Sai!” ütleb Taavi. Ka siinse loo tarbeks vastab ta FOMOle Lõuna-Aafrikast, kuhu ta selleks, et pere ja sõpradega aega veeta, poolvägisi kalendris ruumi tegi.
Oma viimasest kodanikualgatusest, Kurjast Kotkast ja drooniõppest rääkides ei kõla ta nagu militarist, vaid nagu asutaja, kes on teinud kiire kulu-tulu analüüsi. Droonid on tema sõnul mõistlik ja kiiresti skaleeritav viis väikeriigi kaitsevõime kasvatamiseks.
“Droonide teema on minu jaoks oluline sest see on kõige kiiremini ülesehitatav võimekus, mida saab teha ilma, et me peaksime ennast lõhki laenama. Ühe mürsu hinna eest saab vähemalt kümme drooni.”
Selleks ei pea olema ei sõjard ega militarist, et kui valida, kas ehitada üks laev või teha sada meredrooni, on Eesti jaoks sellest teisest võimaliku ohu korral rohkem elulist kasu.
Tema hinnangul pole Eesti siiani lõpuni aru saanud, mida droonisõda päriselt tähendab. Mitte ainult õhus, vaid ka maal ja merel. Kui vastane valdab seda valdkonda meist paremini ja meil puudub nii droonikaitse kui ka vasturünnakuvõimekus, siis on tulemus tema sõnul fataalne. Sellepärast ta rõhutabki üht ja sama mõtet. Eesti ei saa kunagi olla suurriik, aga ta saab olla kiire riik. “Meie tugevus ongi meie aju ja meie nutikus, kui seda kasutada, siis ei peaks ka nii palju hirvepilgul NATO poole vaatama.”
“Me ei ole veel päriselt läbi mõelnud, millist sõjalist võimekust meil üldse vaja on.”
“Tegelikult peaksid Eesti hambad peitudagi droonides. Kui meil oleks tõsiseltvõetav droonivägi õhus, maal ja merel, siis oleks see võime, mida saab üles ehitada kiiremini, paindlikumalt ja realistlikumalt kui klassikalist raskearmeed, mis on loodud suurriikide eeskujul.
Me ei saa endale lubada hoiakut, et läheme ehitama välja samasugust lennuväge või kahurväge nagu meist suuremad riigid. Selline jutt ajab vahel muigama, Eerik Niiles Kross on nii arvanud, näiteks. Väikeriik ei võida sellega, et teeb endast kellegi teise kehva koopia.”
“Mulle meeldib, et Eesti ei ole Ungari, aga ei ole veel ka Rootsi ega Soome moodi. Just soomlaste riigimehelikkust, oma riigi kaitsmise tahet ja patriotismi olen ma küll kadestanud.”
Just sealt jõuame kaitsetahteni ja küsimuseni, milleks Kuri Kotkas üldse vajalik on.
Kuulates Taavit rääkimas Kurjast Kotkast, tekib kaitsetahe märksa mõjusamalt kui nähes järjekordset laigulist krõpsupakki või silti veepudelil.
“Kaitsetahe peab igast inimesest endast tulema.”
Algatuse taga on muuhulgas ka psühholoogiline loogika: “Inimene kardab seda, mida ta ei tunne.”
Kui ta aga proovib, õpib ja mõistab, et on tegelikult võimalikult, asendub abstraktne hirm arusaamaga oma rollist. Ta seletab seda lihtsa kujundiga. “Kui sulle öeldakse, et mine pimedasse ruumi, kus võib olla uss, siis sa ei taha sinna minna. Aga kui lähed sisse ja näed, et ussi ei ole, siis sa enam ei karda.”
Selles mõttes ei ole Kuri Kotkas ainult droonikoolitus. See on ka katse teha kaitsetahe käegakatsutavaks, praktiliseks oskuseks. “Iga eestlane võiks vähemalt välja mõelda, mis võiks olla tema roll võimalikus sõjaolukorras,” ütleb ta. “Kui ma rindele ei lähe, siis äkki panen droone kokku. Kui ma ise ei lenda, siis aitan pilootidel varustust kohale viia. Aga ma saan aru, kuidas ma saan kasulik olla. Ukrainast tuleb infot pidevalt, et puudu on just droonioperaatoreid.
Kõige üllatavam on ehk see, et kui küsida Kotkalt, millise tema paljude projektidega ta ise kõige enam automaatselt seostatud tahaks olla, ei nimeta ta ei e-residentsust ega HK Unicorn Squadi, vaid hoopis KMD INF-i millest paljud pole eales kuulnud. See on käibedeklaratsiooni lisa, kus ettevõtted deklareerivad igakuiselt detailsed müügiarvete ja ostuarvete andmed Maksu- ja Tolliametile.
Ta ise ütleb, et KMD INF oli esimene kord, kui ta ei pidanud käima ringi mitte tehnokraadina, vaid müügimehena. “Ma olin siis asekantsler ja meil oli suur probleem käibemaksupettustega. Ma käisin vaatamas, mida soomlased on teinud. Sain aru, et nende lahendus meile ei sobi ja pakkusin välja selle lahenduse, mis kehtib tänaseni.”
“Eesti ühiskond nõustus sisuliselt andma riigile rohkem sissevaadet oma äritegevusse,” võtab ta selle ise kokku. “Me ühiskonnana leppisime kokku, et anname maksuametile rohkem andmeid ja maksuamet kasutab neid hea peremehelikult, et teha meie ärikeskkond ausamaks.”
“Seda käiakse vaatamas ja imetlemas üle maailma. Tegelikult me andsime riigile oma ärisaladused ehk kellelt me iga kuu ostame ja kellele müüme, see on ju ärisaladus.”
Kui midagi ei toimi või liigub liiga aeglaselt, ei ole tema esimene instinkt sellega leppida, vaid ehitada kõrvale uus lahendus, mis liigub kiiremini.
Kui koolisüsteem ei taga tehnoloogiahuvile rakendust, sünnib HK Unicorn Squad. Kui riik ei tooda piisavalt kiiresti droonipädevust, sünnib Kuri Kotkas. Kui küsida, kust selline segu riigimehelikkusest, ettevõtjalikust kannatamatusest, digiusust ja riigikaitsest tuleb, vastab ta kiiresti, et see on patriotism.
15 aastat tagasi oli ta veel patsifist, kes isegi lasketiiru minna ei tahtnud. Aga tuli kohaneda.
“Inimene ei saa valida, kuhu ta sünnib. Aga kui sa oled juba siia sattunud, sellesse oma hõimu nagu Eesti on, siis lõpuks läheb sulle korda, kuidas see koht siin toimib.”
Ta räägib kliimast, hallusest ja sellest, et lõpuks tahadki, et see, mis sinu ümber on, lihtsalt toimiks võimalikult hästi.
HK Unicorn Squadi sünnilugu on tuntud. Tütar jäeti robootikaringist välja ja sellest kasvas välja tüdrukute tehnoloogiaring.
Kas mõni projekt on ka ebaõnnestunud?
“Teised vaatavad Unicorn Squadi kui edulugu, mina vaatan seda kui pooleliolevat asja,” ja siis lisab: “Kui me pole jõudnud isegi poolteni, ainult 30 koolini ja Eestis on 600 kooli, siis ma ei näe siin mingit edu.”
Sama kehtib tema meelest ka e-residentsuse kohta. Jah, see toob riigile raha sisse. Aga ka seal näeb ta täitmata lubadusi. “Eesti puhul mõõdan ma edu ikkagi väga lihtsalt. Kasu Eestile ja rahaline mõõde juurde.”
E-residentide tulu riigile kasvas 87%, jõudes 125 miljonini
E-residendid asutasid eelmisel aastal 5556 ettevõtet (aastane kasv 15%) ning aastaga laekus e-residentidelt ja nende loodud Eesti ettevõtetelt riigile otsest tulu 124,9 miljonit eurot, ütles e-residentsuse programm pressiteates.
125 miljonit põhjust Liina Vahtrast portreteerida
Riigile laekunud otsene tulu kasvas 87 protsenti ning jõudis 125 miljoni euroni.
Selle masinavärgi eesotsas on Liina Vahtras, kes juhib Ülemiste Cityst 25-liikmelist multikultuurset tiimi ja navigeerib samal ajal ametkondliku võrgustiku keskel.
Kotka vastab talle suunatud kriitikale, et pidevat tõestamisvajadust ta endas ei tunne. “Mul ei ole seda survet, et iga järgmine projekt peab nui neljaks õnnestuma. Kui keegi arvab seda, siis see mind eriti ei huvita. Pigem olen ma tänulik, kui üldse vajatakse neid minu ideid. Ainus, mida ma ei salli, on rumalus ja vahel mõnele rumalale ajakirjaniku küsimusele vastates võin tunduda ülbe või kuri. See on paratamatus.”
Kui küsida, mida ta kõige rohkem tahab, et tema lapsed ellu kaasa võtaksid, siis ei räägi ta liidriomadustest ega suurelt unistamisest: “Ma tahan, et mu lastest kasvaksid normaalsed inimesed. Mitte mingid jobud. Inimesi on kolme tüüpi. Näiteks, kui keegi jääb trammi alla, siis on ühed, kes kõnnivad mööda ega pööra pilkugi. On ühed, kes vaatavad eemalt ja tunnevad kaasa. Ja siis on need, kes lähevad appi. Ma tahaks, et minu lapsed oleksid need kolmandad.”
Ta lisab sellele veel ühe lause, mis võtab tema väärtused kokku. “Elu on mõnes mõttes lihtne ja mõnes mõttes keeruline. Lihtne selles mõttes, et põhimõtted võivad olla selged. Keeruline selles mõttes, kuidas teha nii, et ise oled õnnelik ja teised su ümber ka.”
Fotod: Mario Pedanik